Valge annab aimu ajaloolisest käekirjast 

Iirimaale viis meid tookord Clayfesti festival, mis populariseerib ja tutvustab saviehitust Suurbritannias. Olime väljasõidu pärast väga elevil, sest Iirimaa on juba ainuüksi oma saviarhitektuuri poolest ainulaadne ja külastamist väärt paik, rääkimata isemoodi loodusest ja pikast ajaloost. 

Kohale jõudes hakkasid kohe silma imetabaselt valged savihooned – kas lubivõõbaga valgeks värvitud või lubikrohviga krohvitud ja seejärel valgeks võõbatud majakesed. Ka kõige täbaramas seisus savihoonetel oli näha suures ulatuses valget lubjakihti. 

Üsna pea sai selgeks, et Iirimaa üheks kirjutamata reegliks on, et savihoone peab olema valge. Värvus ei tulene aga savi toonist, vaid sajandite tagusest mördiga katmise kombest, millega maju ilmastiku eest kaitsta püüti. Valge värvilahendus on iirlastele tänaseni hingelähedane. 

Iiripärane arhitektuurikeel 

Lisaks valgele värvusele hakkas kohe silma ka vanade savimajade huvitav vormilahendus – hoonete välisnurgad olid ümarad ja seinapinnad ebakorrapärased. 

Selline stiil viitab cob-tehnikale, mille puhul ei kasutata vormilaudasid. Savi ja põhu segu seatakse kihtidena üksteise peale ja sõtkutakse hiljem jalgadega tihedaks. Kõik väljaeenduvad osad raiutakse kirvega või lõigatakse labidaga ära. Tasapindade iseäralik vorm saadakse tampides.  

Ka krohvimisel hoiti üsna omapärast, lihtsat joont. Eestlastele harjumuspärased suured tööriistad olid kõrvale jäetud, peamiselt kasutati vaid kellut ja hõõrutit. Oma ebakorrektses korrektsuses mõjus selline krohvistiil sümpaatselt ja tagasihoidlikult. 

Pisikesed aknad ja peidetud soklid 

Vanemate hoonete teise korruse aknad olid meile üllatuslikult väikesevõitu ja vintskappide puudumise tõttu olid avad üsna põranda lähedale ehitatud. Väljast vaadates oli tunne, justkui oleks tegu pooleteisekordse majaga ja sees olles polnud teise korruse akendest võimalik sirge seljaga õue vaadata. 

Huvitav oli seegi, et kui majal oli soklikorrus, siis möödaminnes seda ei märganudki. Lubikrohv oli seintele kantud kuni maapinnani välja, nii et soklipiir oli praktiliselt eraldamatu. Vaid üksikute majade puhul, millel oli piirdutud lubivõõbaga, oli soklit väljajoonistuvate maakivide tõttu näha. 

Kui põline kohtub kaasaegsega 

Saviarhitektuur on Iirimaal sügavalt juurdunud. Ka uued arhitektid jätkavad savi kui jätkusuutliku ja loodusliku materjali uurimist ning sellega katsetamist. 

Iirimaal ringi sõites võis märgata, et vana hoitakse au sees ning uued majad kerkivad muistsete kõrvale, mitte asemele. Eluhoonete kasuliku pinna suurendamiseks olid eraldiseisvad hooned arhitektuuriliselt isemoodi – üldjuhul kinnise galeriiga – ühendatud, et luua ühtne siseruum.

Juurdeehituste juures polnud peamiseks ehitusmaterjaliks enam savi, vaid ehituskivi. Siiski oli fassaadil kasutatud lubivärvi, et saavutada vanade majadega samalaadne lõpptulemus.  

Huvitav oli seegi, et kui vanad hooned olid ümara vormikeelega, siis uutel oli taga aetud sirgust. Ka teise korruse aknad olid uutel majadel kõrgemale toodud ja osaliselt katuseakendele üle mindud. Kui vanadel hoonetel olid säilitatud rookatused, siis uutel olid peamiselt klassikalised kivikattega viilkatused. 

Kohvritäie inspiratsiooniga tagasi koju 

Kogu nähtu andis meile ohtralt mõtteainet ja inspiratsiooni. Tabasime ära, mis Iirimaa hoonete puhul efektse ja erilisena mõjus ning nägime, millised lahendused nii hästi ei toiminud. Saime ideid, kuidas meil Eestiski savimajade renoveerimisele ja sisepindade krohvimisele sümpaatset iiripärast šnitti anda. 

Oled sa savifänn või mitte, Iirimaa väärib külastamist igal juhul.